https://annestiil.delfi.ee/artikkel/82306619/sepaaasi-hooguvad-soed-volusid-annika-jaagitult
Kui Annika Vaht (24) Vana-Vigala teeninduskoolis kokaks õppides korra separingis ära käis, tundis ta veelgi suuremat kihku kuuluda tugevakoeliste ja karismaatiliste metallitahujate kogukonda. Sepahaamer, alas, ääs, giljotiin, puurpingid ja kruustangi
Kui aus olla, siis pärast põhikooli Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli kokaks saama suundudes polnud tal esiti mingit plaani ega ideed sepahaamri raskust proovida. Kuni ta kord puhtjuhuslikult, sõbranna eeskujul kooli õppesepikotta suundus ning separingis osaledes tagus-sepistas valmis armsa miniatuurse ahjuroobi. Pärast esimese katse õnnestumist tekkiski vaimustus!
“Eks esimesel korral sepikojas olles oli väike hirm sees, aga ahjuroop, mille tegemine hajutas kõik hirmud-kahtlused, seisab tänaseni kodus seina peal nagu talisman,” sõnab noor naine. “Tegelikult mind ikka tõmbas separingi, sest sepad mõjusid lummavalt. Nad tundusid hingega kunstiinimesed, kes julgevad eristuda hallist massist.”
Toidutegemine muutus rutiiniks
Annika omandas kokaeriala kolme ja poole aastaga. Ta pidas vastu meeleoluka ja emotsionaalse ühikaelu, mis sest, et kogu lapsepõlv Tabasalu külje all Sõrve külas oli möödunud igati teistsuguses, turvalises ja vaikses vanematekodus.
Pärast teeninduskooli asus ta ametisse Mustamäe toitlustuskohta, kus ta aga toiduvaaritaja ametist juba pooleteise aastaga tüdines. “Töötasin kohas, kus valgekraed käisid hommikut söömas ja lõunatamas,” sõnab Annika ja kahtleb kohe, kas pühendunud kontoriinimesi ikka passib valgekraedeks nimetada. Aga vaadelduna separollist, kus määriv metallitolm loob kontoritööga tugeva kontrasti, tunduvadki kontoriinimesed tõeliselt valgete kraedega!
“Kui kokk olin, tõttasin varahommikul juba kell kuus tööle, et saaks kella kaheteistkümneks ärimaja inimestele lõunaroad valmis. Töö oli ülirutiinne, polnud vaja palju mõelda. Valmis tuli keeta seljankad, boršid, kartulid, kapsas, lihtne eestimaine toit. Kui peolaudu tegime, meeldis väga roogade kaunistamine, aga kui toit massitööks kätte läks, polnud see ikka see, mida hing ihkaks.”
Vana-Vigala teeninduskooli õppesepikoja ääsis hõõgunud söed püsisid meeles, kogu aeg oli Annikal kusagil mõttes, et tahaks sepaks õppida. Mõte teostus, ta andis paberid uuesti sisse ja seadis sammud tuttavasse kutsekasse tagasi. Annika neljases grupis õppis kaks meest ja kaks neiut.
“Süda ütles, et on vaja õppida hingelähedast ametit! Vanemad vastu ei seisnud, pigem toetasid, ema rääkis kogu aeg, et lõpeta ikka ära, tahame jälle lõpuaktusele tulla! Lõpetasingi ja edukalt, olin ise nii rahul!”
Lõputööks tegi Annika suure küünlajala, mis on koolis tänini alles. “Praegu, kui oma koolilõputööd vaatan, on tunne, et mis imega ma küll nii kõvera asja valmis meisterdasin,” muigab neiu.
Naissepana raske praktikat leida
“Noorel naissepal võib olla pisut keeruline leida praktika- ja töökohta,” hoiatab Annika neid ekstreemmõtteviisiga õrnemasoolisi, kel plaan sama rada ette võtta. Tal tuli läbi helistada kümme sepikoda, enne kui viimaks see õnnelik jah-sõna öeldi.
Seppade maailmas on omad kiiksud nagu igas eluvaldkonnas. Praktikante võetakse vastu suure ettevaatusega, sest igal sepal on omad salajased nipid-võtted ning ärisaladusi meeleldi igale tulijale ei avaldata. Oma oskuste suhtes ollakse ehk pisut kiivad, on need ju tulnud läbi higi ja raske füüsilise töö.
Kuid Annikale valmistas toreda kingituse praegune ülemus, kel metallitööde koda Viimsi külje all. Ta andis neiule üheteistkümnendal praktikakoha otsingu kõnel oodatud positiivse vastuse ja võttis Annika hiljem ka püsivalt tööle. Nüüd ongi elus kannapöörde teinud ekskokale ta uus töö nii hobi kui ka hea leivateenimise allikas, sest palka makstakse seppadele korralikult ja naissepale samas täislastis nagu meeskolleegidele – ei mingit soolist diskrimineerimist!
Meeskolleege on Annikal praegu kümne ringis. Meeste kaaskond püsib jätkusuutlikult huumoriküllane ja abivalmis. Kui ikka suurte balloonide ja rauakamakate tõstmisel jaksu väheks jääb, pole vaja abi kaugelt kerjata. “Mida ma ei jõua tõsta, seda ka ei pea tõstma. Mul pole vaja meestest üle olla,” lisab Annika kindlusega hääles.
Suurima tööna on ta omal käel valmis meisterdanud metalltooli, mille kinkis tädile. Lisaks on ta teinud kümneid-kümneid küünlajalgu, nagisid, uksekoputeid, kaminapuude hoidmise metallkorve, peenelt nikerdatud käepidemeid ja hulganisti naelu.
“Sepistamisel on absoluutselt kõik õpitav. Kui tahad teha, siis hakkab külge iga oskus. Ja alati on midagi sellist, mida avastada, mida justkui enne ei teadnud.”
Loomingulisust rauatöö juures jagub. “Eriti loominguline on see, kui on vaja ise midagi välja mõelda. Sepised on kõik mingil määral kunstikiiksuga.”
Kõige kunstilisem asi, mille Annika meisterdas, oli kaminakomplekt, mis algselt jäi näidiseks. Kõik oli võimalik iga detaili puhul ise valmis mõelda ja ka idee kohaselt vormi “valada”. Annika realiseeris oma tahtmise ja oli väga rahul, hiljem osteti see kaminakomplekt ka ära. “Siiski on üldjuhul väga paljudel asjadel, mida mul teha tuleb, ees kavandid ja joonised.”
Isegi armid ei heiduta
Seppade maailmas on omad kiiksud nagu igas eluvaldkonnas. Praktikante võetakse vastu suure ettevaatusega, sest igal sepal on omad salajased nipid-võtted ning ärisaladusi meeleldi igale tulijale ei avaldata. Oma oskuste suhtes ollakse ehk pisut kiivad, on need ju tulnud läbi higi ja raske füüsilise töö.
Kuid Annikale valmistas toreda kingituse praegune ülemus, kel metallitööde koda Viimsi külje all. Ta andis neiule üheteistkümnendal praktikakoha otsingu kõnel oodatud positiivse vastuse ja võttis Annika hiljem ka püsivalt tööle. Nüüd ongi elus kannapöörde teinud ekskokale ta uus töö nii hobi kui ka hea leivateenimise allikas, sest palka makstakse seppadele korralikult ja naissepale samas täislastis nagu meeskolleegidele – ei mingit soolist diskrimineerimist!
Meeskolleege on Annikal praegu kümne ringis. Meeste kaaskond püsib jätkusuutlikult huumoriküllane ja abivalmis. Kui ikka suurte balloonide ja rauakamakate tõstmisel jaksu väheks jääb, pole vaja abi kaugelt kerjata. “Mida ma ei jõua tõsta, seda ka ei pea tõstma. Mul pole vaja meestest üle olla,” lisab Annika kindlusega hääles.
Suurima tööna on ta omal käel valmis meisterdanud metalltooli, mille kinkis tädile. Lisaks on ta teinud kümneid-kümneid küünlajalgu, nagisid, uksekoputeid, kaminapuude hoidmise metallkorve, peenelt nikerdatud käepidemeid ja hulganisti naelu.
“Sepistamisel on absoluutselt kõik õpitav. Kui tahad teha, siis hakkab külge iga oskus. Ja alati on midagi sellist, mida avastada, mida justkui enne ei teadnud.”
Loomingulisust rauatöö juures jagub. “Eriti loominguline on see, kui on vaja ise midagi välja mõelda. Sepised on kõik mingil määral kunstikiiksuga.”
Kõige kunstilisem asi, mille Annika meisterdas, oli kaminakomplekt, mis algselt jäi näidiseks. Kõik oli võimalik iga detaili puhul ise valmis mõelda ja ka idee kohaselt vormi “valada”. Annika realiseeris oma tahtmise ja oli väga rahul, hiljem osteti see kaminakomplekt ka ära. “Siiski on üldjuhul väga paljudel asjadel, mida mul teha tuleb, ees kavandid ja joonised.”
Isegi armid ei heiduta
Annika sugupuus pole keegi varem separada käinud. Isa on ekskavaatorijuht, ema töötas aastaid tibude haudejaamas, praegu on haiglas hooldusõde, vanaisa seilas elupõldu traktoristina.
“Mul oli väga turvaline, ilus lapsepõlv. Unistasin saada advokaadiks, “tähtsaks ninaks”, kuid kujunes teisiti,” vestab tänases Eestis ainulaadset naissepa ametit pidav Annika. Koolikaaslastest, sepa paberitega õrnemasoolistest, pole Annika teada veel keegi temaga sama rada käinud. Enamjaolt on suundutud edasi õppima kunsti ja teisi erialasid ning pistetud metallitahuja kutsepaberid tagataskusse.
Raske on see kuuma ääsi ääres rauaga toimetamine, kuid Annika raiub vastu nagu tuld, et pole selles midagi tükki küljest võtvat. Pirakas sepahaamer kaalub küll kilosid, kuid seda on vaja harva kasutada. Tavaliselt saab kõik väiksema haamriga tehtud. Ääsis tule hoidmine ei nõua karurammu, sest tuli püsib ise, ainult vahel tuleb sütt peale visata.
Fakt on see, et tekib momente, kui lendavad metallisädemed “peegelduvad” tagasi ta seanahkselt sepapõllelt, aga seegi paneb noore naise vaid kergelt muigama. Nojah, armid ta kätel: mõni ehmatavalt roosa ja värske, mõni juba kergelt kaduv. Aga kange naissepp vaid muigab. “Need pole midagi erilist. Igal tegijal juhtub midagi, ennast ära kõrvetada võib ju ka köögis süüa tehes. Ja armid kaovad ühel hetkel niikuinii!”
Vabal ajal meeldib talle palju jalutada, eriti Tallinna vanalinnas. “Tunnen end vanalinna õhkkonnas nagu turist oma kodus, ja seal on nii palju sepiseid!” Kui paluda tal neid näidata, viitab ta mitmele restorani sildihoidjale, kõrguvatele kuninglikele lipuvarrastele, küünlajalgadele. Osa meisterdiste puhul pole spetsialist küll kindel, kas need on ikka sepised või lihtsalt masstoodang.
Ürgset väge hõõgub ka Annika silmavaatest ja pisut karmist, kuid samas lihtsast ja elujaatavast hoiakust. Ta teeb vaieldamatult ekstreemset tööd, kus väge vaja. Ilma ju ei saa! Kalli benji-hüppe ja allveespordi asemel harrastab see noor ja julge hing erilist ametit.
“Muidu olen ma küll väga ettevaatliku hoiakuga,” kinnitab ta samas. “Kuid mu amet on vist tõesti mu elu suurim ekstreemsus!”
“Mul oli väga turvaline, ilus lapsepõlv. Unistasin saada advokaadiks, “tähtsaks ninaks”, kuid kujunes teisiti,” vestab tänases Eestis ainulaadset naissepa ametit pidav Annika. Koolikaaslastest, sepa paberitega õrnemasoolistest, pole Annika teada veel keegi temaga sama rada käinud. Enamjaolt on suundutud edasi õppima kunsti ja teisi erialasid ning pistetud metallitahuja kutsepaberid tagataskusse.
Raske on see kuuma ääsi ääres rauaga toimetamine, kuid Annika raiub vastu nagu tuld, et pole selles midagi tükki küljest võtvat. Pirakas sepahaamer kaalub küll kilosid, kuid seda on vaja harva kasutada. Tavaliselt saab kõik väiksema haamriga tehtud. Ääsis tule hoidmine ei nõua karurammu, sest tuli püsib ise, ainult vahel tuleb sütt peale visata.
Fakt on see, et tekib momente, kui lendavad metallisädemed “peegelduvad” tagasi ta seanahkselt sepapõllelt, aga seegi paneb noore naise vaid kergelt muigama. Nojah, armid ta kätel: mõni ehmatavalt roosa ja värske, mõni juba kergelt kaduv. Aga kange naissepp vaid muigab. “Need pole midagi erilist. Igal tegijal juhtub midagi, ennast ära kõrvetada võib ju ka köögis süüa tehes. Ja armid kaovad ühel hetkel niikuinii!”
Vabal ajal meeldib talle palju jalutada, eriti Tallinna vanalinnas. “Tunnen end vanalinna õhkkonnas nagu turist oma kodus, ja seal on nii palju sepiseid!” Kui paluda tal neid näidata, viitab ta mitmele restorani sildihoidjale, kõrguvatele kuninglikele lipuvarrastele, küünlajalgadele. Osa meisterdiste puhul pole spetsialist küll kindel, kas need on ikka sepised või lihtsalt masstoodang.
Ürgset väge hõõgub ka Annika silmavaatest ja pisut karmist, kuid samas lihtsast ja elujaatavast hoiakust. Ta teeb vaieldamatult ekstreemset tööd, kus väge vaja. Ilma ju ei saa! Kalli benji-hüppe ja allveespordi asemel harrastab see noor ja julge hing erilist ametit.
“Muidu olen ma küll väga ettevaatliku hoiakuga,” kinnitab ta samas. “Kuid mu amet on vist tõesti mu elu suurim ekstreemsus!”
